Ahjaa, peaaegu oleksin maha maganud — eile 140 aastat tagasi müüs Venemaa Alaska Ameerika Ühendriikidele. Formaalselt marssisid jänkid sinna vastastikuse kokkuleppe alusel sisse küll juba oktoobris, kuid leping allkirjastati ja hind kinnitati lõplikult alles 30. märtsil 1867. Ameeriklased said maatüki 7,2 miljoni dollari ehk umbes 1,9 tollase sendi eest aakri kohta. 30 aastat hiljem jooksid Alaskale kokku ettevõtlikud kodanikud üle terve Ameerika. Algas kullapalavik.
Sõbraliku naaberriigi ajaloo tähtsündmusi tasub ikka meeles pidada. Palju õnne tähtpäevaks, armas naaber!
(Eelmised osad siin ja siin.)
Otsustasin osta ?okolaadi. Pole ammu söönud, seepärast. Täna oli mul isu Kalevi valge ?okolaadi järele. Seda pole viimasel ajal aga poodides sugugi näha olnud, seepärast otsustan läbi astuda Viru keskuses asuvast Kalevi firmapoest. Kui kuskilt võiks soovitud kraami saada, siis ikka esinduspoest, eks?
Astun sisse, vaatan otsivalt ringi. Tüdruk leti taga on abivalmis.
— Kas ma saan teid aidata?
— Jah, kas teil on ka tavalist valget ?okolaadi, ilma mustikatükkideta?
— Ei, ainult mustikaga.
— Aga miks?
— Tavalist valget enam ei toodeta.
— ???
— Jajah, see on tootmisest maha võetud.
— Miks ometigi?
— Sest mustikatükkidega ostetakse rohkem. Turu-uuringud on näidanud, see läheb paremini.
— Aga see on ju tobe! Olgem ausad, puhas valge maitseb palju paremini kui nende nõmedate tükkidega.
Tüdruk naeratab mõistvalt. Ta on hea suhtleja, avala pilguga, vaatab rääkides mulle otsa. Ei kokuta ega kohmetu. Räägib, nagu asi on.
— Nad kasutasid tootmiseks sama liini ja peale mustikatükkidega ?okolaadi tegemist jäi ka teisele ?okolaadile see maitse külge. Tarbijad kaebasid selle peale ja puhta valge tegemine otsustati ära lõpetada.
— Aga teil on siin ka maasikamaitselist valget ?okolaadi, kas sellele siis ei jäänud külge?
— Ei oska öelda. Te kirjutage neile, Kalevi kodulehe kaudu saab arvamust avaldada. Äkki nad võtavad kuulda ja hakkavad jälle tegema
Tüdruk on endiselt rõõmsa ja suhtlemisvalmi moega.
— No aga mida teil siis on? Kas teil Koorekohvit on?
— Vist ei ole, oot, ma otsin.
Otsib. Tuhlab riiulites.
— Ei ole, otsas on. Aga seda ei tule meile enam ka, selle tootmine on ka lõpetatud.
— Armas aeg, kas igasugust möga mittesisaldavat ?okolaadi siis üldse enam ei toodeta?
Tüdruk laiutab käsi. Ta tunneb mulle kaasa.
— Muide, kui te Jõmmut armastate, siis ostke seda ka praegu varuks, sest selle tootmine lõpetatakse samuti varsti ära.
— No Jõmmust mul väga kahju pole aga valgest ?okolaadist ja Koorekohvist on küll. Kas Kama?okolaadi ikka tehakse?
— Jaa, seda ikka tehakse.
Ostan lohutuseks Annekese ja tumeda ?okolaadi. Tüdruk särab ja naeratab. Minu suuremast rahast tagasi antavad sendid laob ta mulle otse peo peale. Jätame sõbralikult nägemiseni. Teel koju mõtisklen äsjakuuldu üle.
Aasta siis oli 1472, Kolumbuse seiklusretkedeni oli veel tubli paarkümmend aastat aega ning Euroopa laevnikud lõid seni aega surnuks lühemate merereisidega. Kuna Aafrikasse oli Portugalist vaid ümber nurga seilamise vaev, väisasid ettevõtlikud meremehed naabermannert korduvalt. Keegi ei tea, mis sundis uljaid meresõitjaid just tol aastal otsejoones Musta Mandri kaenlaauku purjetama, kuid nii nad just tegid. Pikal merereisil, teadagi, pole söögikraamiga just priisata ning arvata on, et kui näljased meresõitjad kord kogemata ühe krevetirikka jõesuudme otsa komistasid, võisid nad ikka üpris rõõmsad olla. Parema idee puudumisel nii nad selle koha ka nimetasid – Rio dos Camarões – krevetijõgi. Koht hakkas neile meeldima ning koju tagasi jõudnud, loomulikult uhkustasid nad oma avastusega. Jutt levis ja liiklus Euroopa ja selle koha vahel lükati hoogsalt käima. 16. sajandil müttasid seal ringi peamiselt portugallased, kes kasvatasid ohtralt suhkruroogu ning seadsid sisse regulaarse orjakaubanduse, mis hiljem omakorda hollandlaste peamiseks tegevusalaks saab.
Pärast hollandlasi võis sealkandis purjetamas näha küll nii prantslasi kui britte, kuid just sakslastele hakkab seal sedavõrd meeldima, et nad terve regiooni endale kahmavad. Sakslased, tõsine rahvas nagu nad on, leidsid algupärase nime liiga pika olevat ning nimetasid värske koloonia 1884-ndal aastal Kameruniks. Saksa kombe kohaselt seadsid nad sisse range mittevabatahtlikkusel rajaneva töökorralduse ja asusid kolooniat metoodiliselt laiendama. Pole teada, kas nad oleksid niiväga viitsinud jännata, kui nad oleksid ette teadnud, et pärast õnnetut Esimest maailmasõda võetakse neilt krevetirikas maalapp käest. Kuigi küllap vast oleks, sakslane ei saa istuda lihtsalt niisama, ilma midagi tegemata, ikka on vaja tal midagi ehitada või õgvendada (tõenäoliselt on Saksamaal maailma suurim joonlaudade läbimüük ühe elaniku kohta). Sakslaste Aafrika arendamise plaanid lähevad suures osas lörri Esimese maailmasõja kaotamise järel. Sõja võitmise juures on üks tore asi alati see, et võidetu maid saab omatahtsi ringi jagada. Saksamaa asumaid jagati isekeskis suurema heameelega. Sakslaste generaalplaani järgi loodud koloonia jagati kaheks – Prantsuse ja Briti Kameruniks. Brittide oma oli kõvasti väiksem kui prantslaste oma, piirdudes vaid kitsa viiluga territooriumi lääneküljes. Suurem osa Kamerunist jäi prantslastele laiutamiseks.
Enne kahvanägude tulekut elasid Kameruni aladel varem peamiselt mitut sorti poolpisiaafriklased. Iga paari- kuni paarikümnetuhandepealine hõim rääkis oma keelt ning esimeste eurooplaste frustratsiooni kohalikega suhtlemisel võib elavalt ette kujutada. Lingvistidele on Aafrika äraütlemata tänuväärne koht, iga mõne aasta tagant saab jälle taotleda projektirahasid ning Aafrikasse keeli üle lugema sõita. Viimase kümnendi andmetel kõneldakse Kamerunis tänapäeval umbes 280 keelt. Näiteks Masana keele rääkijaid on umbes Tartutäis, tubli Pärnutäis rahvast räägib Ngombalet ja suuremaid keeli nagu näiteks Ewondo või Fulfulde rääkivate neegritega saaks vabalt täita poolteist kuni kaks Tallinnat. Sakslastel ei õnnestunudki seda paabelit oma valitsemise ajal kuigivõrd korrastada.
Üleüldises Aafrika vabastamise eufoorias sai ka Kamerun iseseisvuse aastal 1960. Aga nüüd hakkame ise tegema ja elama, saame rikkaks ja tuleme teile pärast Euroopasse külla! Tõsi, sellele eelnes traditsiooniline verevalamine, geriljasõda ning mõnede võtmeisikute mõrvamine aga nii see riigitegemise värk sealkandis juba käib. Ajaloo huvides tuleb märkida, et prantslased olid oma osa haldamisega seni märksa eeskujulikumalt hakkama saanud, Prantsuse Kamerunis oli ikka riiklik infrastruktuur ja puha, valitsused-särgid-värgid, samas kui britid juhtisid oma Kameruni hoopiski Nigeeriast, põhjustades kohalike elanike hulgas suurel hulgal pahameelt. Arusaadav, et “koloonia koloonia” staatus on kraadi võrra viletsam kui lihtsalt kolooniaks olemine. Pealegi oli briti pool veel omakorda jagunenud põhja- ja lõunaosaks, mis omavahel ka just kuigi hästi läbi ei saanud. Nii juhtuski, et kui Briti Kameruni idanaaber Prantsuse Kamerun sai iseseisvaks ning veel samal aastal iseseisvus ka idanaaber Nigeeria, otsustas põhjapoolne osa ühineda Nigeeriaga ja lõunapoolne äsjase Kameruni vabariigiga.
Ent mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Sellega, mida sakslased ei suutnud teha, said aga vägagi edukalt hakkama ligi 40 aastat briti ja prantsuse haldusvõimu. Mõlema Kameruni ametlikuks keeleks kuulutatud kumbki keel jõudis selle ajaga kõvasti juurduda ning peale iseseisva Kameruni loomist said selle ametlikeks riigikeelteks mitte sugugi mõni poolemiljonilise rääkijaskonnaga kohalik keel, vaid vastavalt inglise ja prantsuse keeled. Nii on Kamerunis kehtinud riigikeeltena paralleelselt need kaks keelt.
Kuni tänaseni.
Kunstlikult loodud ja lambist võetud piiridaga riigis, milles pole kunagi olnud domineerivat rahvuskeelt näivad nüüd teoksil olevat põnevad muutused. Kameruni õpetajad on viimastel aastatel põrganud probleemi otsa, mis nende elu ootamatult keeruliseks on teinud. Hoolimata sellest, mis keeles rahvale haridust anda, on nood kangekaelselt asunud tekitama oma keelt. Keelt, mis on segu prantsuse ja inglise keelest ning mis ei allu otseselt kummagi keele reeglitele. Frananglais on popp mitte ainult noorte vaid ka täiskasvanute hulgas. “Normaalne keel noh,” arvab kohalik franangleesik pärimise peale. “Kamoon, seda mõistavad siin ju kõik,” vastab kohalik poppstaar Koppo, kui talt küsida, miks ta just selles segakeeles laulab. Franangleesi mittekasutamine ei tule noorte hulgas isegi mitte kõne alla. “They will not comprend tout ce que je dis,” kirjeldab õpilane Mariette seda, mis juhtuks, kui ta hakkaks korralikku inglise või prantsuse keelt rääkima.
Franangleesi esilekerkimine vist aga ei rõõmusta siiski kuigi palju keelepuritaane, kes on läinud kogunisti nii kaugele, et on formeerinud vabatahtlikest koosnevaid löögiküksusi, et oma keele eest seista. 1999 aastal vallutasid ingliskeelsed separatistid Kameruni edelaosas raadiojaama ning kuulutasid välja iseseisva ingliskeelse Kameruni riigi. Oma riiki nad küll ei saanud, kuid see-eest said nad prantsuskeelse enamuse armust aastaks riigi vee ja leiva peale.